Arvo Iho: "Stalker" on valgusega maalitud"

11.-30. novembrini on Lääne-Virumaa Keskraamatukogu 1. korrusel vaatamiseks filmilavastaja ja operaator Arvo Iho fotonäitus „Stalkeri“ filmivõtetest Eestis.

Autor meenutab:

"Seal, kus praegu ehitatakse Katelt, olid Andrei Tarkovski filmi "Stalker" Tsooni väravad ‒ elektrijaama korstna kõrval estakaadi all.

Vana-Narva maantee ja Leningradi maantee vahelisel tööstusalal filmiti kõik dresiinisõidud. Pirita jõe silla juures jäi dresiin seisma, seal nad tulid maha ja hakkasid minema põhja poole. Tsoon ise algas Pirita jõe sängis, seal oli neli tanki dekoreeritud, nagu oleksid nad ära hävitatud, mõned suurtükid ja paar soomusautot. Üleval oli kuulipilduja juures üks sõduriskelett. See oli Stalkeri maailm, kuhu sõduritest enam keegi ei julgenud tulla. 

Veel filmiti toona Viru hotellist 200 m kaugusel praeguse Nordea panga hoone kohal, riigi viljasalve hoovides Rotermanni kvartalis, Koplis vanas naftabaasis ja kahes Jägala jõel asuvas elektrijaamas. Ainuke, mis filmiti Mosfilmi kõige suuremas paviljonis, oli siseruum. Ja lõpukaadrid on filmitud Moskva idapoolses äärelinnas. 

Kõigepealt pidi "Stalker" filmitama Usbekistanis, kuid seal oli 1977. aasta kevadel maavärin. Eestis oli Tarkovski aga 1975. aastal, kui ta käis siin "Peeglit" näitamas, saanud sõbraks Tallinnfilmi peatoimetaja Enn Rekkoriga. Aastal 1976 palus Rekkor tal olla noortekasseti "Karikakramäng", st Peeter Simmi, Peeter Urbla ja minu kunstiline juhendaja. Siis ta hakkaski meile rääkima, et Usbekistanis läks asi lörri ja peaks siin ringi vaatama.

Stsenaarium muutus veel võtteplatsilgi

Kui Tarkovski filmima hakkas, saime loa olla praktikantidena võtetel. Mul ei olnud võtteplatsil tööülesandeid, kuna olin juba ametlikult kooli lõpetanud, kuid õigust olla võtteplatsil kasutasin mõlemal suvel maksimaalselt. Tohtisin olla režissööri kõrval, teha mõned pildid, muidu oli see absoluutselt keelatud. Ja vaadata, kuidas midagi tehti, kuidas lavastati, kuidas valgustati, kuidas ilmutati.

Võtetelt käis kolm operaatorit läbi. Esimesel suvel oli Georgi Rerberg, septembris-oktoobris Leonid Kalašnikov, järgmisel suvel Aleksandr Knjažinski. "Peegli" aegadel oli Tarkovskil väga hea koostöö Georgi Rerbergiga, kuid "Stalkeri" juures see ei sujunud nii hästi.

Leonid Kalašnikov oli palju töötanud koos Solovjoviga, teinud väga ilusa pildimaailmaga romantilisi filme. "Stalkeri" juures sai ta olla vaid kolm nädalat, siis pandi projekt seisma, kuna stsenaarium muutus kogu aeg, nad ei oleks jõudnud enam sügisel valmis, loodus juba kolletas.

Talvel sai Andrei südameataki, oli peaaegu kuu aega haiglas ja järgmisel suvel mai lõpus ja juunis tehti kogu film ühe hooga ära.

Kui esimesel suvel oli töös stsenaariumi seitsmes variant, siis lõpuks filmiti lugu üheteistkümnenda stsenaariumi järgi. See ei ole tavaline, et nii palju variante tehakse. Ja hoopiski ebatavaline on see, et stsenaarium muutub veel võtete ajal.

Knjažinski filmis kogu materjali 100% uuesti, sest vana materjal oli Mosfilmi labori süü tõttu praagiks muutunud. Üle 2000 m Kodaki negatiivi ilmutati vastikult pruunikasroheliseks, saime seda Peeter Simmiga montaažilaual ka ise näha. See oli uut tüüpi Kodak ja Mosfilmi peainsener Konopljov tegi ratsi, jättis ühe kemikaali ostmata, hoidis raha kokku. Aga teisest küljest, kui nii ei oleks läinud, siis ei oleks meil sellist "Stalkerit", nagu praegu on.

Esimeste stsenaariumide järgi olnuks "Stalker" valdavalt seiklusfilm ja peategelane vägivaldne rets, aga mida aeg edasi, seda enam muutus ta pigem vürst Mõškini sarnaseks Dostojevski "Idioodist". Inimeseks, kes püüab aidata teisi, kelle kogu elu on pühendatud õnnetute aitamisele.

Tarkovski mõtestas Boriss ja Arkadi Strugatski raamatu "Väljasõit rohelisse", mille ainetel film tehtud on, täiesti ümber. Üks vendadest oli samuti päris pikka aega Tallinnas, Andrei andis talle tihtipeale järjekordse stseeni ja rääkis, kuidas ta soovib, et see ümber tehtaks.

Üle kahe duubli polnud vaja

Filmiti vaid kaks kuni kaks ja pool tundi päevas, ajal, mida nimetatakse inglise keeles magic hour, vene keeles aga režimnaja vremja ehk režiimiaeg, mil otsest päikesevalgust enam pole, on ainult hõbedaselt jahe taevakummi valgus.

Tarkovski oli ise kaamera taga ja pani millimeetrise täpsusega paika misanstseeni. Tavaliselt filmiti kaks duublit. Ainult kaks duublit, sest filmiti ju Kodakile, mis oli Nõukogude ajal kulla väärtusega, aga rohkem ei olnud ka vaja, sest kõik oli täpne.

Nii käiski suurema osa päevast ettevalmistus. Kui vaja, liimiti ka sammalt.

Jõujaam Jägalal oli kollakasroosa, see maaliti kaks korda üle, algul vanarohelisega nagu vanadel Hollandi maalidel, siis lasti kuivada, seejärel segati värvile sisse läbikäinud mootoriõli, vesiklaasi ja vasetolmu, rohekaspruunikas värv koorus seinte küljest lahti, sellele lisaks liimitigi sammalt.

Tarkovski seisukoht oli, et kui ka näitlejat kaadris pole, peab vaatajal ikka huvitav olema, nii saidki kõik faktuurid äärmiselt rikkad, elavad, tihtipeale voolab vesi mööda seina alla.

Kõik, mis oli raami sees, oli täpselt komponeeritud, seal ei olnud juhuslikke elemente peale põõsaid liigutava tuule. Kõik muu oli täpselt välja timmitud, valguse aeg määrati viieminutilise täpsusega, operaator mõõtis alati kolorimeetriga, et saaks õige hõbehall valgustemperatuur. Kõik oli kui läbi maalitud.

Iga element pidi olema paigas. Näiteks korjasime ära kõik muud värvi lilled, jäid ainult valged, äärmisel juhul ka mõni sinine. Kollased ja punased tuli ära korjata, et jääksid ainult puhas jahe roheline ja valge. Kirjusus hävitati. Ja kui rohelised lehed olid näiteks siseruumist vaadates liiga erksad, siis piserdati neid tumeda värviga.
Filmis ongi niimoodi, et valgusega maalitakse. See tähendab, heades filmides on nii…

Tarkovskil oli iga filmi tegemisel uus kunstiline kontseptsioon. "Peegel" oli vaba ujumine ajaookeanis vähemalt kolme ajakihi vahel ‒ 1936, sõjaaeg, 1974 ja siis veel kroonikakaadrid. "Stalkeri" kontseptsioon oli klassitsistlik aja, koha ja ruumi ühtsus ‒ ei mingit ruumi tinglikkust, aega oli täpselt üks ööpäev, kogu teekond toimus selle vältel. Tarkovski püüdis, et kaadrite vahele ei jääks suuri ajalisi hüppeid, nii on selles filmis ka eriti pikad kaadrid.

Tegi alati seda, mida õigeks pidas

Nii imelik, kui see ka ei kostu, kuid "Stalkeris" on pildilises mõttes on võetud eeskuju 1594‒1665 elanud prantsuse kunstnik Nicolas Poussinilt. Poussini maalid olid tihti mütoloogilise süžeega ja põhimõtteliselt on ka "Stalkeri" aluspõhjaks müüt. Usk. 

Eetiline doktriin sellest, et kui on võimalik, siis aita teisi inimesi, kuid kui sa jõuad selle salapärase koha lävele, kus su sisimad soovid saavad täidetud, siis tegelikult ilmneb, et inimene ei tea oma alateadvuslikest soovidest mitte midagi.

Tarkovski ei tarvitanud kunagi sõna jumal, kuid religioosne sõnum on filmis sees. Kui inimene läheb jumala ette, siis näeb jumal teda läbi, tema teab meist rohkem kui me ise. Inimene võib olla teel ideaali poole, kuid ei saa kunagi olla lõpuni kindel, millised mustad jõud temas peituvad.

See oli nagu liikumine omaenese südametunnistuse poole, kus kõik juhuslikud asjad langesid rännaku käigus ära, inimene vaatas omaenese südametunnistusse nagu tumedasse kaevu ja sai puhastuse. Stalker ei saanud vaatamata sellele, et ta sai karistada, istus aastaid vanglates, naine ootas teda ja tema tütar oli mutant, inimesi aitamata jätta, sest ta tundis, et teised neid aidata ei saa.

Nõukogude Liidus suhtuti Tarkovskisse mitmeti. Ühest küljest olid kõik vaimustuses temast kui meistrist, aga ametnike silmis ta oli ebameeldiv tegelane, kes ei kuulanud absoluutselt mitte kedagi, vaid tegi alati seda, mida ise õigeks pidas.

"Stalker" oli tema Nõukogude Liidus tehtud filmidest kõige selgema sõnumiga. Kes vähegi mõistusega oli, sai ju aru, et see on religioosne. Jumalast ei olnudki vaja rääkida, jumal on kohal, see on tunda igaühele.

Tarkovski oli sisemiselt sügavalt religioosne, kuid mitte nii, et kõik seda tingimata näeksid. Koduski oli tal vaid üks Ernst Neizvestnõi tehtud raske, terasest ristilöödu ja paar-kolm väikest ikooni.

Läänes toonitati tookord "Stalkeri" dissidentlikku olemust, kuid Andrei tegi seda religioosse ja vaimse filmina. Kel silmad, see näeb, kel kõrvad, see kuuleb, ja kes oskab filmi sisse elada, see saab väga positiivse laengu.

Ma usun, et parimad Tarkovski filmid on kullaprooviga. Kõrge kullaprooviga."

Raamatukogu tuleb koju!

Koduteenindus

Individuaalne arvutikoolitus

Koolitus

Raamatukoguhoidja loeb

Lugemispäevik

Kirjanduslik jalutuskäik Rakveres

Kirjanduslikud paigad Lääne-Virumaal